Blogi

Killukesi rattasõidust Bulgaariast Marokosse

Sügise saabumisega muutub jalgrattakaupmees küllaltki tarbetuks asjameheks, eriti veel Pärnus. Nii leidsin kolletanud lehti tallates, et on paras aeg minna maailma vaatama. Ja miks mitte jalgrattal. Peale sportliku elamuse saab omal nahal tunda, kas ratastega, mida on aastaid Riia maantee 95 Rattapoes müüdud, kannatab ka sõita.

Reisivarustus rattale, koduklubi Püha Loomaaed sõiduriided kaasa ja teele.

20. september. Start. Alustuseks Ecolines’i liinibussiga Pärnust läbi Riia Sofiasse. Kaks ööpäeva pidevat sõitu, mida julgen igale masohhistile soojalt soovitada.

Rattaretk sai alguse Musta mere äärest Burgasest Ilm oli suviselt soe ja küllalt tasane tee kulges mere kallast pidi. Silma jäi, et mere ääres käib kibe kinnisvaraarendus, villasid ja hotelle kerkib kui seeni vihma järel.

Peagi keeras tee mägedesse. Ilusad mäed, Istranca ahelik, tammemetsaga kaetud. Kõrgemal avanevad kenad vaated, aga sõita väga raske. Kaua enne õhtut saab sada kilomeetrit sõidetud. Ei muud, kui telk metsa püsti, õhtusöök gaasipliidil ja magama.

Esimene öö oli pisut kõhe: ei ole inimene loodud üksinda metsas magama.

Haruldusena Türgis

Rattaga sõita on Türgimaal päris meeldiv. Ehkki vaatamata headele teedele pole kohalikke rattureid ollagi. Vist seepärast tunned end mingi haruldusena.

Metsikult telkimisega sai sellel maal ilusti hakkama, sest vaatamata tihedale asustatusele leidus alati mõni inimtühi metsatukk või rannariba.

Paar päeva peatusin Marmaara mere äärses kuurortlinnas Büiükcemeces, mis on üksiti ka üheks paljudest Istanbuli eeslinnadest. Kena kuurort, aga ei mingit meelelahutust. Puhkajad, kellest enamuse moodustasid türklased, muid keeli ma seal ei kuulnud, sisustasid aega põhiliselt teejoomisega. Ühele napsu- ja naljalembesele põhjamaalasele jääb taoline puhkeviis pisut arusaamatuks.

Maadlus saviga

Viimane öö ja päev Türgis olid üpris emotsionaalsed. Ööbimiseks valisin inimtühja rannariba Marmaara mere ääres: sinna pääses mööda järsult laskuvat jalgrada.

Ilus soe õhtu oli. Panin oma laagri üles, ujusin ja asusin õhtusööki valmistama, kui äkki olin silmitsi kümnekonna hulkuva koeraga. Esimene mõte oli, et nüüd on nad küll minu näol endile õhtusöögi leidnud, aga õnneks lahenes olukord rahumeelselt.

Öö möödus rahulikult, kuid koidik tõi endaga kaasa äikese ja meeletu paduvihma, mis kestis ligi kolm tundi. Kui pärast sadu laager kokku sai ja teele asusin, selgus, et kõva ja liivane jalgrada, mida mööda olin õhtul randa laskunud, oli muutunud vedela savi mülkaks. Viletsam vend olekski alla randa jäänud, mul õnnestus end koos rattaga siiski üles teele tagasi mütata. Bensiinijaamas sai küll suurem sopp maha uhutud, kuid mitte kauaks. Ühel järjekordsel laskumisel õnnestus taas maanduda savisse, mis oli vihmaga oru põhja kogunenud. Õnneks mingit traumat kukkudes ei saanud, kuigi nägin selle sukeldumise järel välja nagu matši lõpetanud mudamaadleja.

Meeleolu ei olnud selle päeva õhtuks enam kuigi roosiline. Oli paras hirm, kas edaspidi hakkabki nii olema.

Türgile tagasi mõeldes meenub, kuivõrd külalislahke sealne rahvas oli. Kui tegid kusagil mõne lühipeatuse, kutsuti tihti teed jooma, pakuti maiustusi ja tunti siirast huvi sinu tegemiste vastu.

Kalapood vannis

Järgmised viis päeva möödusid Põhja-Kreekas Makedoonia poole sõites. Kreekas rattaga sõita oli tore. Lisaks kaunile loodusele jäi tee äärde palju vaatamisväärset: kenad linnad Aleksandropol, Komotini, Kavala, rääkimata paljudest erinevatest ajaloolistest ja religioossetest objektidest.

Tessaloniki tsentrumisse oli rajatud isegi jalgrattateid, millel küll sõita ei saanud, sest kohalikud kaupmehed olid neile parkinud oma kaubakärud.

Telkimiskoha leidmisega polnud Kreekas probleeme, mägedes, mererannas ja käiguteedest vähe eemal aedades oli ruumi piisavalt.

Makedoonia. Teel Albaaniasse kulus selle omapärase riigi läbimiseks kolm päeva.

Enamasti kulges tee mägedes. Pikad tõusud raskel, ülekoormatud rattal olid tapvad.

Õhtuks jõudsin rampväsinu ja läbimärjana, seni valitsenud suvine ilm sai selleks korraks otsa, mägede vahel suure järve ääres koha leidnud Ohridi nimega linna.

Hommikul oli selge, et sel päeval edasi sõita ei saa, väljas valitses täielik koerailm.

Kurja saatuse tahtel jäi ilm selliseks terveks nädalaks. Sundpuhkuse päev kulus Ohridiga tutvumiseks. See aeg läks täie ette. Linn osutus üheks romantilisemaks linnaks, mida olen elus seni näinud.

Albaania piiripunkt asus kõrgel mägedes, kohati oli teel juba isegi lund. Peagi aga algas pikk laskumine ja mida allapoole sain, seda soojemaks õhk läks.

Ilusa loodusega maa on majanduslikult ebaühtlaselt arenenud. Maapiirkonnad on vaesed, põhiliseks liiklusvahendiks tundus olevat eesel. Teede äärde on koondunud väga kummaline majandustegevus. Näiteks on mõnda kohta lohistatud paar vana malmvanni, mis on täidetud vee ja kaladega – tulemuseks on kalapood a la Albaania; autoromulas müüdi ka liha, keegi hakkaja küpsetas maisi otse teeäärses tolmus, vaevalt seal oldi mingitest sanitaarnormidest midagigi kuuldud. Samas oli sadamalinn Durres aga igati kaasaegne.

Teeveer kui kalmistu

Montenegro. Endisest Jugoslaaviast välja kasvanud riikidest ilmselt üks enamarenenuid, mägine maa Aadria mere ääres. Mäed on tumeda varjundiga, arvatavasti sellest ka riigi nimi.

Rattaga edasisaamine oli seal päris raske, sest ükskõik kuhu jõudmiseks tuli mäkke vändata. Kuid selle eest millised kaunid vaated avanesid, kui olid ku üles jõudnud.

Aadria mere äärne Horvaatia on samuti osa endisest Jugoslaaviast. Iseseisvuse saavutamiseks tuli horvaatidel lüüa serblastega lahinguid, nii et siiamaani on paljudel ehitistel näha kuulijälgi.

Tee kulges rannikuäärsetes mägedes ja sõita oli seal ääretult ebamugav ja ohtlik. Kohalikel on kombeks asetada avariides hukkunuile tee äärde hauaplaate ja nii jäi kohati mulje, nagu sõidaksid mööda kalmistut.

Teede tähistamisega ei ole Balkanimaades eriti vaeva nähtud. Ilmsel on eelpool mainitud tegematajätmised põhjuseks, et jalgrattal turist on neis riikides suur haruldus. Nagu muuseas kohalik ratturgi.

Makaronisööjate juurde otsustasin minna otsemat teed pidi ehk praamlaeval Splitist Anconasse.

Rattamaa Itaalia

Itaalia võttis mind vastu tormituule ja vihmaga, õhtuks olin läbimärg ja külmunud. Nagu kiuste ei jäänud teele ainsatki taskukohast majutuskohta: pugeda telki uppunud kuke seisundis olnuks vähemalt Kotkaristi teenetemärki väärt vahvustegu. Keegi aga aurahasid ei lubanud ja nii tuli sooritada mõrv rahakotis ehk minna kallisse hotelli.

Hommikuks oli päike väljas ja sõidusihiks Vahemere-äärne linn Genua. Teekond kulges taas mägedes. Umbes 30 kilomeetri pikkuse tõusu lõpus jõudsin täiesti väsinuna ja näljasena Cassio nimega mägikülla, kus õnneks oli isegi korralik kohvik. Täielik utoopia – oleksin nagu jälle Nõukogude Liitu sattunud.

Selgus, et kohvikut peab itaallasega abielus olev Moldaaviast pärit venelanna koos oma pojaga. Neil oli päris hea meel, et said üle pika aja kellegagi vene keeles suhelda. Minupoolne rõõm sellest kohtumisest oli tubli kõhutäis ja hulk sõbrahinnaga veini.

Õnneks läks tee pärastlõunal valdavalt allamäge.

Erinevalt seni jutuks olnud riikidest on Itaalia jalgratturite maa. Palju on jalgrattateid, autojuhid arvestavad ratturitega ja ratturid autodega. Uskumatult palju oli teedel rattasportlasi, nii harrastajaid kui ka tõsiseid tegijaid. Kõigil oma klubi riided seljas ja tuntud rattamargid nagu Colnagod ja Bianchid istumise all.

Enamik neist, kes minust möödusid, ei olnud ergutushüüete ega edusoovidega kitsid. Itaaliasse võiks kunagi jälle matkama sõita.

Aitäh, prantsuse sõbrad

Prantsusmaa. Esimesed kaks päeva möödusid kuulsaid kuurortlinnu läbides. Menton, Antibes, Nica, Cannes. Monte Carlos sai jalgrattal ka F-1 ringrajal sõita.

Kolm järgmist päeva veetsin kuurortlinnas Hyeres oma prantsuse sõpru külastades. See tutvus sai alguse 1993. aastal, kui kolm prantslast tulid jalgratastel Eestit avastama. Neid saatsid autoga kaks nende kaasmaalannat, kellest üks oli väliseestlanna Eve Delaistre’ tütar Sarah.

Tänu nende lahkele küllakutsele õnnestus aasta pärast teha Pärnu ratturite ja nende sõpradega rattaretk Hyeresesse. Neli aastat hiljem tegi üks kolmest Eestit külastanust, Aimar Mathieu, matka Prantsusmaalt Venemaale.

Venemaalt tagasi tulles saime taas Pärnus kokku. Kolm aastat tagasi külastas Eve koos oma prantslasest abikaasa Maxiga Eestit esimest korda pärast sõja jalust põgenemist. Eestis õnnestus Evel tänu õnnelikule juhusele üles leida oma tädid, keda siiamaani arvati olevat sõjas hukkunud.

Ja nüüd siis taaskohtumine Hyereses.

Sain kolm päeva nautida Eve külalislahkust, maitsta fantastiliselt hea koka Maxi valmistatud roogasid ja kohtuda nende laste ja lastelastega. Külastasin ka väsimatut rändurit Aimar Mathieud.

Siinkohal annan meie rattureile edasi temapoolsed tervitused.

Aga iga pidu saab ükskord otsa, tuli taas teele asuda. Suur tänu Eve ja Max nende päevade eest.

Nii nagu Mathieu oli ennustanud, tuli jägnevad kuus päeva vändata tugevas vastutuules. Mis parata, üks hirmsat kurja vanduv võõramaalane ei pane mistraali teises suunas lõõtsuma.

Järgnevad viis päeva möödusid põhiliselt viinamarjaistanduste piirkondi läbides. Veinitee äärde jäi palju veinitootmisega seotud turismiobjekte.

Pidu kirikus

Hispaania. Selles riigis läbisin matka jooksul kõige rohkem kilomeetreid.Vahemere-äärsest Prantsusmaa-Hispaania piiripunktist Gibraltari nn Euroopa –Aafrika sillani tuli vändata oma 1700 km. Kahe nädala jooksul sai näha paljusid Vahemere-äärseid linnu, suuremad neist Barcelona Valencia, Alicante, Cartagena, Almeria, Malaga, Gibraltar.

Jalgratturi silmadega vaadatuna sümpatiseeris neist enam Valencia. Nii head rattateede süsteemi ei kohanud ma reisi jooksul üheski teises linnas.

Rattaga Hispaanias matkata on suhteliselt lihtne, sõita saab peaaegu kõikjal, välja arvatud kiirteedel. Paraku lahutavad Hispaania linnu kõrgemad või madalamad mäed, mistõttu alatasa tuleb mäkke tallata, see on aga üpris väsitav.

Hispaanias juhtus mitugi huvitavat kohtumist. Kui Taragona lähedal mägedes jäi silma vene õigeusu kirik, tekkis paratamatult huvi, kuidas on selline ehitis sattunud läbinisti katoliiklikule maale.

Nagu selgus, oli tegemist vene uusrikaste poolt ehitatud kaasaegse ja kalli kirikuga, mille käigushoidmise eest seisid head grusiinlastest isad Georgi ja Aleksander. Leidsime üksteisega kiiresti ühise keele. Pisut hoogu võetud, kaeti kiriku käärkambrisse laud, pakuti süüa, sarved kallati veini täis ja läks lahti vastastikune toostide ütlemine. Oli meeldiv üllatus, et kirikuisad on nii sõbralikud ja lõbusad inimesed – sellised kohtumised jäävad kauaks südant soojendama.

Malaga lähedal kohtasin suure seljakotiga matkajat. Kuna rändureile on kombeks tervitada ja paar sõna juttu puhuda, oli mõlemale meeldivaks üllatuseks, et kokku said kaks eestlast. Jalamehe näol oli tegemist oli Tartust pärit kunstnik Martiniga, kes oli hääletades tulnud Hispaaniasse talvituma. Küll see maailm on ikka väike.

Supsti Aafrikase

Ehkki esialgne eesmärk oli täidetud, vändatud Aasia piirilt läbi Lõuna-Euroopa Hispaania lõunatippu, tekkis sealt Aafrika randa vaadates soov ka Marokot külastada ja kogeda midagi muud, kui seda oli hoolitsetud ja steriilne Hispaania rannik.

Liiati on Maroko. Euroopa Liidu kodanikele viisavaba maa.

Tunnike kiirpraamiga sõitu ja olingi kohal. Paraku on see, mis ma Mustal Manril kogesin, väärt omaette raamatut. Head raamatut.

Kuni see valmis saab, istuge rattale ja sõitke ise kohale. Pealegi on saabumas reisimiseks parim aeg suvi.